Mul on juba pikemat aega olnud sees kripeldus, et tahan oma sisemaailma jagada laiemalt; et see on kuidagi oluline, et ma jagaks seda, mida päriselt mõtlen ja tunnen, mida olen avastanud ja kogenud, kuidas elu ja maailma näen. Ehedalt ja ausalt, et jagaksin ka neid vähem populaarseid mõtteid, mis ehk ei ühti üldlevinud normidega, kuid tunduvad minu enda sees nii õiged. Aga olgem ausad, ma ei ole kunagi olnud hea reeglite järgijakäinud oma rada, loonud ise oma tee, mida kõndida, hoolimata sellest, mis teised sellest arvavad. Ja olen ääretult tänulik sellele.

Selle blogi alustamine on olnud muidugi omaette teekond. Kui paar aastat oli minu sees kripeldus ja tunne, et tahaksin kirjutada avalikult, siis nüüd viimase paari nädalaga on sellest tundest saanud vajadus. Et kui ma nüüd kohe ei hakka oma blogis oma mõtteid jagama, siis lähen lõhki. Et need mõtted lihtsalt vajavad väljundit ja ma pean neid maailmaga jagama. Nii et siin ma nüüd olen. Ülimalt õnnelik, et see hetk on kätte jõudnud, ja samas ka veidi ootusärevuses, et kuidas see nüüd kõik hakkab lahti rulluma. Elagu uus algus!

Muidugi veidi irooniline, et kirjutasin, et "pean oma mõtteid maailmaga jagama", kuna mu lemmikud ütlused, mida kasutan igapäevaselt, on “you do you” ja “midagi ei pea”. Aga see võib-olla kinnitab veelgi enam seda mõtet seal taga - kõik on vaba ja meil on alati vabadus muuta oma meelt ning teha asju teisiti. Ning kui ikka midagi peab su seest välja saama ja tunne on õigemast õigem, siis peabki seda kuulama. Nii et aitäh, et oled siia jõudnud.

Kui näeme, siis kirjutame!
Seniks, ole sina sina ja ma olen ma.