Käisin sel suvel üle pika aja jälle hingamas. Ja see kogemus tundus nagu oluline verstapost. Maamärk, et olen intuitiivselt õiges suunas liikunud ja kogu see töö iseendaga, see pusimine ja järjepidevus on ära tasunud. See oli oluline tagasiside mulle. Kinnitus, et võin end usaldada. Kinnitus, et ma tean väga hästi, mis mulle kõige parem on ja mida mu keha parajasti vajab. Tuleb vaid osata kuulata. Teekond, mida olen käinud, et sellesse kergusesse jõuda, on aga olnud pikk ja mitte nii kerge. Sellegipoolest ei valiks ma täna mitte mingit muud moodi. Sest mis oleks alternatiiv? Endas mitte sügavuti minna? Mitte lahustada alateadlikke mõjutusi, mustreid, uskumusi, mis on kuskilt kaasa võetud ja tegelikult ei haaku minuga? Mitte elada endaga kooskõlas? Nope, see pole olnud variant. Ja pole ka minu stiil mitte tegeleda.
Hiljuti tõdesin, et lõpuks, üle 6 aasta, ei tunne ma ühtegi pinget oma kehas. Aastast 2018, kui Wise tööle läksin - ehk tegin suure elumuutuse täiskohaga treeneriametilt täiskohaga istuvale tööle - on mind vaevanud kaela- ja õlavöötmepinged, käte suremised, kohatised pingepeavalud jne. Olen kõik need aastad mõelnud, et huvitav, kuidas oleks, kui sa ei tunne pidevalt oma kaela ja seal paiknevaid lihaseid. Võib päris mõnus ja vaba olla. Nüüd võin kinnitada, et jah, päris mõnus ja kerge on olla. Ühest küljest on suur panustaja pingevabadusse kindlasti see, et ma pole 2023 juulikuust saati tööl käinud ja pidevalt arvuti taga istunud. Aga ainult sellest ka ei piisa.
Umbes poolteist tagasi ühel hingamisseansil taipasin, kuidas minu kaelapinged ei ole tegelikult üldse põhjustatud istuvast asendist (kuigi eks see mitte liikumine kindlasti aitas kaasa), vaid hoopiski sellest, mis toimub kahe kõrva vahel. Et see, mis paneb õlad tõusma ja tekitab pinges oleku, on mõtted tulevikust – mida kõike peab tegema ja milline peab olema tulemus. Eks ootustes elamine ongi tulega mängimine. Loome neid enda peas ikka selleks ju, et neis pettuda, sest, üllatus-üllatus, maailm ei loe meie mõtteid, ei tea meie ootuseid ega toimi nendele vastavalt.
Igatahes oli see suur muutepunkt mu jaoks ja sain aru, et selleks, et kehas saaks muutus toimuda, pean ma tegelema kõige enam oma mõtteviisi muutmisega. Võimlemine, liikuvus- ja jõuharjutused muidugi toetasid, hoidsid mind kõige hullemast ja on alati olnud olulisel kohal mu elus, kuid nendest üksi ei piisanud. Pinged olid siiski sümptom, mitte juurpõhjus ning tegeleda tuli just selle viimasega. Keha on ikkagi tervik ja kõik on omavahel seoses. Seega tundub, et võidukombinatsiooniks osutus:
füüsiline liikumine + töö oma mõtteviisi & sisemaailmaga + õige keskkond +piisav puhkus.
Ehk ma sain aru, et võin võimelda palju tahan, aga kui oma sisemaailmas midagi lahti ei muugi, siis ei tule ka püsivat paranemist. Muutus sai toimuda siis, kui teadvustasin, kuidas ma ise oma mõtetega tekitan endale seda ebavajalikku pinget ning pinged hakkasid vähenema, kui hakkasin neid mustreid murdma.
Õige keskkond selles võrrandis tähendab, et oli vaja muutust. Siinkohal tähendas see Wise'st ja OMAklubist lahkumist, kuna tundsin mõlema puhul, et antud keskkond ei ole enam kooskõlas minu tuumolemusega, ei ühti täielikult minu väärtustega elus ning et üleüldiselt on aeg edasi liikuda. Tundsin, et soovin anda endale võimaluse alsutada puhtalt lehelt. See tähendas, et pidin lahti laskma senisest "mugavusest" ehk töökohtadest ja kindlast sissetulekust. Samas oli usk minus suur. Usk, et on võimalik luua endale selline elu ja keskkond, mis on minuga täielikult kooskõlas ning mille keskel ma saan õitseda ja särada. Seega sai uueks standardiks kooslus, kus on hinnas eelkõige inimene, sh inimeseks olemise keerukus, eneseareng, siirus, vastastikune austus ja avatud suhtlus. Koos peaks ju olema parem ja kergem. Koos peaksime olema tugevamad, toetatumad ja väekamad. Ja kui see nii pole, siis järelikult pole õige "koos"lus.
Ning muidugi valemi staar - puhkus. Mu lemmik. Ilma puhkuseta me ei taastu, arene, õpi ega saa tugevamaks ega paremaks. Areng toimub puhates, peale pingutust. Mõtted saavad puhates settida, aju saab saadud informatsiooni korrastada, keha saab taastuda jne. Keskendume palju saavutamisele ja tegemisele, kuid unustae ära, et ilma puhkuseta ei tule tulemust. Need käivad käsikäes. Ja täna võin öelda, et see, et olen võtnud hetkel juba 14 kuuks aja maha, on reaalselt mu senise elu suurim saavutus. Mitte need asjad, mis olen teinud, vaid see et olen lubanud endal olla ja taastuda. Me kõik väärime puhkust, iga päev, kogu aeg, alati.
Teine avastus hingamises oli, et üle 6-7 aasta tundsin ma, et ma usaldan oma keha. Nagu päriselt-päriselt usaldan. Tunnen, et mu keha on terve ja tugev ja energiast pakatav ja tean, et ta toetab mind nagu mina tedagi. See on üks ülimalt oluline märkamine minu jaoks, sest olin kaotanud turvatunde, nii oma keha suhtes, kui ilmselt ka laiemalt. 2017-2018 olid keerulised ja rasked aastad mu jaoks. Oli palju ebastabiilsust, kaotust, pisaraid, valu – puudus püsiv elukoht, olin töötu, puudus püsiv regulaarne sissetulek, kaotasin oma vanavanemad ja lisaks olin kaugsuhtes, kus olin võimu käest andnud. Tundsin, et olen end maailmale laiali jaganud ning et minu enda jaoks ei ole enam midagi alles jäänud. Olin tühi. Ja kui sellele lisada ebanormaalses koguses ebastabiilsust, siis tähendab see keha jaoks väga palju stressi. Ilmselgelt mõjutas see ka mu füüsilist tervist. Nii et ca 1.5-2 aastat kõrge stressitasemega elu tähendas seda, et mõned funktsioonid mu kehas taastusid alles 3.5 aasta pärast. Ehk matemaatikahuvilistele:
1.75 aastat stressi = 3.5 aastat taastumist (see on 2x sama pikk, kui oli stressiperiood)
Rets. Igatahes kaotasin ma selles stressiolekus usalduse oma keha suhtes. Kuna olin neil aastatel mõlema vanavanema surmale hästi lähedal, siis tundsin, kuidas see surm jäi mind kummitama ja mu kuklas oli kogu aeg mõte, et aga äkki mul on ka midagi viga. Äkki mul on ka vähk või mingi raske haigus, mida ei leita. Ja see mure lisas veel rohkem stressi. Kuigi kõik analüüsid olid korras ja mulle korrutati, et olen täiesti terve, ei saanud ma jagu sellest tundest ja hirmust. Eks ei aidanud kaasa ka see, et mul päriselt oli hormonaalne tasakaal paigast ära ja tegelikult mu keha ei toiminud täielikult nii nagu varem, mis siis et analüüsid olid korras. Mu keha rääkis ju teist juttu. Ja see panigi muretsema. Iga suurenenud lümfisõlm külvas paanikat. Aga ma väga kellelegi välja ei näidanud ja väga ei jaganud ka seda hirmu. Võib-olla vahel mõnel sõbrannale nii muuseas, aga mitte südamest ja tõsiselt.
Igatahes nüüd, kevadel, sattusin ma ühe terapeudi juurde, et tegeleda Kusti rünnakutest tekkinud hirmuga. Vahemärkusena, et aasta jooksul oli Kustil 2 rünnakut ja üks õnnetus. Sain aru, et selleks, et Kusti muutuks rahulikumaks teiste koerte suunal, pean mina olema rahulik. Kuigi ajend selle terapeudi juure minemiseks oli Kusti, siis otsustasin keskenduda hirmuteemadele üldisemat. Ning lõpuks puudutasime Kusti teemat vaid paari lausega seansi lõpus ja enamjaolt tegelesime peresüsteemis korraloomisega. Üks suur ja ülioluline osa sellest oli see, et võtsin oma turvatunde tagasi. Teraapia käigus selgus, et minu turvatunne eksisteeris minu vanavanemates, et nemad olid minu safe space. Seega suri mu turvatunne koos nendega. Ja pole ime, et peale nende kaotust ma olin täidetud hirmu ja ebakindlusega.
Nüüd on sellest seansist möödas mitu kuud ja muutus on olnud tohutu. Ma tean, et ma olen hoitud. Ma tean, et ma loon Kustile turvalise keskkonna igal hetkel. Ma tean, et mul on turvaline olla. Ma usaldan taas oma keha ning ei arva, et ta püüab kuidagi mulle vastu töötada. Ma tean, et ta on ülimalt võimas ja vastupidav sõiduvahend, millega läbi elu liikuda, ning et ta teeb endast kõik, et olla töökorras. Ja ma tean, et ma suhtun oma kehasse üha suurema armastuse ja hoolega. Ma kuulan ja toetan, ma annan talle, mida ta vajab. Me oleme üks tiim ja toetame teineteist läbi kõige. Nii mina ja mu keha, kui ka mina ja Kusti.